Sügis on päriselt käes. Päikest ja koos sellega ilmavalgust jääb aina vähemaks. Mets muutub tasapisi kuldseks ning seejärel raagseks ja vaikseks. Mõnel õhtul ja hommikulgi on kõik udusse mattund. Udus liiguvad hinged. On hingede aeg. 

Salapärane põranda praksumine, koputused aknale laepealsed mütsatused ja pärani vajuvad uksed – neis kõigis võib tõlgendada surmaendeid.

Surm oli kurb ja paratamatu sündmus ning ajendas otsima mitmesuguseid surmaendeid. Üldine oli uskumus, et kuuldud koputused ja kolistamised ennustasid surma. Loomulikuks suremise ajaks peeti kas kevadet, kui puud lehte lähevad, või sügist, kui lehed langevad. Siis lahkunud hingedel pidi edasine tee olema kergem. Kõige parem oli surra päeval ja ilusa ilmaga. Tuisu ja tormiga surid kurjad inimesed ja nõiad. Suremise kergendamiseks oli mitmesuguseid võtteid. Vana tava oli avada selleks uks või aken. Üldine, kristlikust maailmavaatest mõjutatud arvamus oli, et kergelt sureb see, kes oma salajased asjad javarjatud patud üles tunnistab ja andeks palub.
Hulgaliselt on juhte, kus surma ennustajana on nähtud lindu või mõnd muud loodusest tulenevad märki.

Inimhääled: inimest hüütakse nimepidi, kusjuures hüüdjat ei ole teada.
Koputused, eriti kolm koputust, kusjuures läheduses pole kedagi. Koputused on Eestis levinuim surmaenne. Üks allikas on jutustanud: „Kaks aastat tagasi uppus Moskva lähistel minu õe Salme poeg jões supeldes, saime seda hiljem teada. Aga sel ööl, kui päeval õepoeg uppus, koputati kõvasti meie aknale. Oli ilus vaikne juunikuu öö. Tõusin üles ja läksin aeda vaatama, kes koputas. Ükski koer ei haukunud ja ükski leheke ei
liikunud puu otsas, kedagi ei olnud kusagil. Ju Kalle vaim andis enesest märku, et teda ei ole enam. Koputus tähendab alati surma.“
Uksekella- või telefonihelin, vastama minnes ei leita kedagi ega kuulda helistajat.
Seletamatu müra. Laest lubja või seinalt pildi mahakukkumine. Lae peal kõndimise hääl, salapärane lauakolin.
Oluliseks surma saabumise märguandeks on kella seismajäämine.